top of page

RIIPPUVAT PUUTARHAT

Hop Galerii, Tallinn
6.– 24.novembril 2020.a.

Näitusel “Rippuvad aiad” eksponeerib Ülle Saatmäe taimetrükis siidkangaid ning fotosid. Väljapanekul seguneb mõte looduse osakaalust läbi selle otsese puudutuse materjalile. Kangale on jäädvustatud taimed otsekontaktis kangaga, kuumas keskkonnas. Saatmäe on välja töötanud autoritehnika, kus tulemus näitab taimepigmentide varjatud mitmekesisust.

Näituse saatetekstis on kunstnik Ülle Saatmäe öelnud nii:

Kõik, mis on kunagi alanud, lõpeb millalgi. Kusagil kõrbes olnud kunagi Rippuvad Aiad, kingitus armsamale, kes oli rohelusega harjunud... See olnud suur maailmaime, mille käigushoidmiseks kulunud palju vett ja vaeva. See võis ju olla uhke ja vägev, aga see polnud ime. Ime on hoopis see aed, mis veel kestab koos meiega sellel planeedil. 
Pool miljardit aastat tagasi hakkas arenema taimeriik, mille ajaloos inimene ilmus alles hiljuti. Hingame õhku, mille oluline komponent, hapnik, vabaneb fotosünteesil. Taimed suudavad vormida päikesevalgusest, veest ja süsihappegaasist eluks vajalikku. See on müstiline protsess, millest sõltub ülejäänud ökosüsteemi käekäik.
Fotosünteesis osalevad klorofüll ja teised taimepigmendid. Elujõus taimede rohelisus on
roheline lainepikkus, mis ei neeldu klorofüllis, vaid peegeldub tagasi meie silmapõhjadesse. See
rahustab - annab signaali, et hapnikku tuleb juurde ja kõik on korras.
Olen püüdnud oma taimedega trükitud kangastele taimepigmentide varjatud mitmekesisuse.
Kasutan mõnd lihtsat peitsainet nagu ikka taimedega värvimisel, kõik muu on tulnud taimedest
otsekontaktis kangapinnaga kuumas keskkonnas. See on minu fotosüntees, kus küll uusi aineid
ei teki, kuid ehk uusi mõttevirvendusi.
Fotodel jäädvustan ja uurin taimede eluringi ja selle kummalist ilu.

Kus ripuvad need aiad, kui oleme jõudnud Linnutee teise otsa?
 

bottom of page